Geoinseneride “lumemasin” mürgitab planeeti, sh ka Eestit
Lumi, mis langeb maha, on mürgine. On palju laboriteste, mis kinnitavad, et samad ülimürgised raskemetallid, mida on märgitud geoinsenerluse patentides, on ka selles kunstlikult tekitatud lumes. See saastab õhku, pinnast ja vett.
Kas lumetorme saab tõesti tekitada? 
On olemas hunnikute viisi andmeid, sisaldades läbiviidud katseid, satelliidifotosid, laboriteste lumest, vaatlusi maa pealt ja mitmeid patente, mis kõik selgelt viitavad sellele, et lumetorme tekitatakse hästi välja töötatud ilmamuutmisprotsessidega. Hiina valitsus on avalikult tunnistanud, et nad loovad kunstlikke lumetorme, aga tuleb välja, et ta tekitab sellega Pekingile miljardeid dollareid kahju. Kui Hiina valitsus suudab igapäevaselt luua lumetorme sellest, mis oleks pidanud alla sadama vihmana, siis kui palju enam peab olema edenenud meie valitsus sellessamas protsessis? Kui jälgida radariekraanil vihma tormi ajal, siis on tavaline näha seda muutumas lumeks ilma mingi konkreetse põhjuseta. Ei ole mägesid, põrkuvaid õhumasse – mitte midagi. “Meteoroloogid” Rothschildide sõjalis-tööstuslikust kompleksist, kellele kuulub Weather Channel, kutsuvad seda “üleminekuks lumeks”. Miks peaks vihm muutuma lumeks ilma mingi põhjuseta?
Paljud lumesajud USA kohal ajal ilmnevad isegi siis, kui temperatuur on üle nulli. Mõned on temperatuuril pluss 10 kraadi või isegi rohkem. Kuidas on see võimalik on? Kas füüsikaseadused on muutunud?
Seda tehakse erinevate jääkemikaalide kristallisatsiooni abil. See on sama nagu esmaabi keemilise jää pakk. Sega kemikaalid ja sa saad jää. Ükskõik mis temperatuur ümberringi kunstliku kristallisatsiooni alguses on, langeb temperatuur tänu sellele märgatavalt. Kui protsessi alustatakse palju kõrgemal jäätumistemperatuurist, võivad temperatuurid langeda kuni külmumispunktini või alla selle, kui protsess jätkub. Kui piirkonna temperatuur, kus jää kristallisatsioon toimub, on juba enne protsessi allpool nulli, siis temperatuur langeb ikkagi. Kui keemiline kristallisatsioon on tekitatud piisavalt agressiivselt, siis juba niigi külmades piirkondades võivad temperatuurid langeda surmavate kraadideni alla nulli. Põhja-Euroopa on praegu haardes, mis tundub olevat just geoinsenerluse saadus.
Miks nad teevad seda?
Esiteks sellepärast, et nad saavad seda teha. Miks peaks maailma võimueliit õhkama üle 1800 tuumapommi? Sest pole kedagi, kes peataks neid katseid. Käimasoleval geoinsenerluse programmil puuduvad igasugused regulatsioonid, kuigi paljud “piirid” sellisele valitsemisele eksisteerivad – otsekui ei oleks need programmid veel tegelikkus. On tõenäoliselt ka muid otseseid põhjuseid. 60 aastat kliimaeksperimente on teinud ülemaailmsele kliimale kohutavat kahju. Planeet soojeneb, see avaldub suuresti tänu kahjule, mida on tekitanud käimasolevad geoinsenerluse programmid. Ilmnevad suured osooniaugud ja toimub metaani vabastamine. Nüüd tuleb välja, et need, kes juhivad globaalseid pritsimise programme, püüavad “varjata” kahju, mida on tekitatud järjest suureneva pritsimisega ja selles sisalduvate mürgiste ainete kasvuga. Kas see ei ole paras definitsioon hullusele? Tehes sama asja üha suuremal skaalal ja oodates erinevat tulemust?
Kuigi kõik saadaolevad andmed kinnitavad, et stratosfääri aerosool-geoinsenerlus (SAR) saab muuta ja muudab suuri alasid ajutiselt jahedamaks, tuleb see planeedi halveneva üldise soojenemise arvelt. NASA enda andmed kinnitavad seda.
Mis on tagajärjed?
Probleeme, mis tekivad jää kristallisatsiooni rakendamise tagajärjel, on palju. On tagajärgi, mida me veel täpselt ei tea, aga needki, mida teame on piisavalt halvad.
Esiteks, kogu veerežiim on häiritud ja üldiselt oluliselt vähenenud. See tähendab vähem sademeid ükskõik mis kujul – lumena või vihmana. (Vähem sademeid on üldine reegel, aga kui suured vihmasüsteemid on kristalliseeritud, siis “rasket märga lund” ilmneb ikka.) Kuigi Weather Channel teeb oma parima, et ajada jama lumesadude kohta erinevates paikades, on fakt, et USAs on lumepõud. Jah, seda sajab, aga seda ei ole nii palju ja üldiselt ei ole nii külm, arvestades aastaaega. Jää kristallisatsiooni lumetormid tekitavad illusiooni tavalisest talvest, kuigi kõik saadaolev statistika maalib hoopis teistsuguse pildi. Talve lõpus ja varakevadel kerkivad need sündmused paremini esile. Lumesajud kõrgematel temperatuuridel muutuvad üha tavalisemaks. Siiski on oluline meeles pidada, et geoinsenerluse lumetorme saab esile kutsuda ka väga külmal ajal. Ükskõik mis õhumassi esialgsed temperatuurid ka poleks, paistab keemilise kristallisatsiooni protsess alandavat ümbritsevaid temperatuure veelgi enam. Kunstlikult tekitatud lumi kõrgematel temperatuuridel on peaaegu alati “raske märg lumi”. See on hiljuti kasutusele võetud ja läbi surutud mõiste Weather Channeli ja teiste peavoolu meediaallikate poolt.
Lumi, mis langeb maha, on mürgine. On palju laboriteste, mis kinnitavad, et samad ülimürgised raskemetallid, mida on märgitud geoinsenerluse patentides, on ka selles kunstlikult tekitatud lumes. See saastab õhku, pinnast ja vett. Mõju põhjapoolkera metsadele on juba praegu kohutav. Puud surevad massiliselt ja pinnase pH tase muutub radikaalselt. Kunstlikult kristallisatsiooni abil tekitatud lumi võib olla uskumatult tihe ja raske, põhjustades tihti suuri kahjustusi puudele ja hoonetele. Tuulemustrid ja ookeanihoovused on samuti negatiivselt mõjutatud praeguse pritsimise ja tuulehoovustega manipuleerimise tagajärjel (HAARPid – ionosfääri kuumutajad ümber maakera on samuti rutiinselt manipuleerimas jugavooludega). See omakorda vabastab metaanhüdraadi varusid, mis ohustab kogu elu maa peal (googeldage “geoengineering/methane release”).
Fotosüntees on samuti radikaalselt vähenenud. Eriti ulatuslik geoinseneeritud pilvkate tuleneb osakeste kulutamisest. Seda tüüpi pilvkate esineb tavaliselt suuresti isikupäratu pilvise taeva kujul.
Milline on selline sündmus päriselus?
21. detsembril 2012 pidin ma läbi elama järjekordse kunstliku lumetormi Põhja-California metsades. Tormieelsetel päevadel oli koomiline kui mitte täiesti masendav vaadata kohalikust telekast „ilmaennustajaid“, kes püüdsid seletada, kuidas nii palju lund hakkab sadama, kui ainult paar päeva varem oli Californias peaaegu 23 kraadi sooja. Nad püüdsid selgitada, kuidas tormituul, mis puhus 30-40 miili tunnis müstiliselt, vaibuks ainult üleval Sakramento orus ja see juhtuks siis, kui lund hakkaks sadama. Isegi 4-kraadise temperatuuri puhul (vähenenud tuul on samuti tuntud atmosfääri aerosoolide pritsimise/geoinsenerluse tagajärg).
Nüüd on see juba reegliks. Lähenev torm tõi taevatäie lennukite hajutatud jutte, mis katsid kiiresti kogu horisondi. Haiglaselt värviline valgus läbistas seda mürgist kuplit 20. detsembri varajastel hommikutundidel. Looduslikud pilved lõpuks triivisid vaatevälja, aga neil ei olnud tavalist majesteetlikku väljanägemist, kuna nad olid sulanud tehislikesse pilvedesse ülalpool. Peaaegu kõikide tormide juhtivad servad on kõvasti pritsitud. See on „atmosfääri jõgi“ ja see on eelistatud pihustamise koht, mille on avaldanud geoinsenerid ise. Selle tavaline mõju on umbes päevane tormiviivitus ja sel korral ei erinenud see teistest. 20. detsembril andsid kohalikud ilmaennustajad endast parima, et selgitada, miks torm ei tulnud päev varem, nagu algselt ennustatud. Nad ütlesid, et „see võttis hoogu maha“.
Kui 20. detsember õhtusse hakkas jõudma, siis kõrget lumetaset, mida selleks õhtuks oli ennustatud, ei tulnud. Tundus, et temperatuurid olid nii kõrged, et suur kemikaalne „mahajahtumine“ vajas rohkem vaeva ja pritsimist. Tundus, et geoinsenerid ei pruugi kella üheteistkümneks hakkama saada, kuna siis veel sadas vihma 600 m kõrgusel, kus mina ja mu pere elame. Temperatuur oli ikka palju üle nulli.
Kell 5 hommikul üles ärgates võisin näha juba massiliselt raske lume all murdunud puid. Lund oli sadama hakanud öösel paar tundi varem, kuigi temperatuur oli ikka üle nulli. Riietusin ruttu ja läksin välja, et lükata lumi longus põõsastelt ja lugematu arvu puude pealt. Seda on lihtsam öelda, kui teha sellise raske märja lume puhul. See kleepub nagu liim igale poole ja on juba sulamas, isegi kui see veel langeb. See ei ole selline lumi, nagu minu nooruses oli – kohev puuder, mis tuli lihtsalt puudelt maha. Nagu ennustatud, tuult enam ei olnud. Metsavaikuses oli kuulda lennukit lennuki järel lendamas madalal pilvede kohal. Lumesadu jätkus. 21. detsembri õhtul. Lumest läbi ligunenud, püüdsin päästa puid meie mäelt. Kui õhtu kulges, kostus mulle üha enam kauge ja pimeduses olev hääl. Puude sahin ja krabin, mis muljunesid raske märja lume all.
Need on põlispuud. Puud, mis on kohandunud ajalooliste tingimustega selles piirkonnas. Ma olen siin üle elanud lumesadusid, mis on olnud kaks korda suuremad, aga ilma selliste kahjustusteta – aga see lumi on erinev. Isegi igihaljas tamm, kõige tugevam tamm selles piirkonnas, väändus selle lume raskuse ja kleepumise all. See ei tule puudelt maha, vaid lihtsalt kleepub.
Hiljem õhtul murdunud puude hulk kuskil kauguses oli peaaegu valdav. Ainus teine heli, mis rikkus vaikust, oli järjepidev lennukite paraad, kes lendasid tormi ajal madalal pilvedes.
Hommikuks oli pool sellest 6-meetrisest lumest peaaegu sulanud. Temperatuurid olid ikka veel 4 kraadi ringis ja lumesadu oli peatunud. Metsas oli lugematul arvul katkiseid ja murdunud puid. Miks?
Korraks ei olnud praktiliselt ühtegi lennukit kuulda. Varsti tulevad nad kindlasti tagasi.
Mida me teha saame?
Meil käib võitlus elu pärast sõna otseses mõttes. Meie kliimasüsteem ja atmosfäär rebitakse laiali. Iga hingetõmme, mida teeme, on rüvetatud toksiliste metallide ja kemikaalidega, mida nad pritsivad. Sama on ka iga ampsuga, mida sööme. Nagu uurijad on hiljuti näidanud, ei ole enam mitte miski orgaaniline. Need mürgised elemendid ja teised mõjutajad viiakse kõigesse, mis elab.
Harige ennast selles kõige rängemas küsimuses. Varustage end vajalike vahenditega, et teisi harida. On palju viljakam anda kellelegi mingi usaldusväärne informatsioon, mida nad saavad vaadata vabal ajal, kui ajada nad käraga nurka, mis paneb nad ainult kaitsepositsioonile.
Rääkige ja tehke enda hääl kuuldavaks, jagades usaldusväärseid materjale kõigiga, keda teate. Nüüd või mitte kunagi.
Dane Wigington
Tõlkinud Henri Parkja
